13. Tamsalu-Neeruti maraton

Koht ja aeg: Uudeküla ja Tamsalu 7. veebruar 2010
Ilm: -10 ligi, ideaalilähedased olud
Rada: hästi pressitud ja tugev

Maratonieelsel nädalal sai tehtud korralikult trenni, kokku 9 tundi, millest ligi 4 tundi oli suusatamine. Õpetliku õpetunni eelmisest maratonist saanuna sai varutud endale Magneslife toidulisandeid paar tükki ja hakkasin isegi Gerimax tablette sööma... Maratonile sai mindud hea enesetundega ja see ongi põhiline.

Sai tehtud ka korralik soendus ja eelmise maratoni venitamise viga sai ka ära parandatud, mis tähendas aga jällegi veel võimsamat enesetunnet. Õnneks ei lükatud seekord start edasi ja kõik sujus plaanipäraselt.

Maratoni esimesed kilomeetrid kulgesid mööda kohalikke põlde, rada oli mõnusalt lai ja see tähendas et seal sai ka suusatada, mitte niisama keppe lammutada, kuigi oli ka murdunud keppe raja peal üksjagu (millest ma eriti aru ei saa). Rada tiirutas põldude ääres üsna korralikult ja metsa vahele ära saades valdas kergendatud tunne, lõpuks ometi. Avastasin siis, et alguse põlluradade laius oli tänuväärt korralduslik nipp, st, et lööb grupi laiali ja siis metsa vehele.
Metsaradade alguses valitses põldudelt tuntud lauge profiil, ma mõtlesin: "Kas tõesti ongi kogu maraton nii kerge?" TP-des olin seekord targem ja otsustasin ka süüa, mis on ka mõistlik.
Esimesse TP-sse jõudes valitses kergustunne, aga sõin ikkagi, siis edasi ja juba varsti olidki käes Pariisi kandi tõusunukid, mis mulle istuvad väga. Pariisi TP juurest lahkudes on minu arust natuke paha see, et kui lahkud, ei saa kohe suusakeppe hoo pealt väga kätte panna, sest on kohe vaja tõusu võtma hakata. Peale Pariisi tuli jällegi nn" tükk tühja maad", rahulikult edasi, tasa ja targu. Järgmisesse TP-sse jõudes võtsin taskust oma teise energiageeli välja, mis õnnetul kombel tagumisest otsast külma tõttu katki läks, nii et mul terve käsi oli seda geelikest täis. Kiire soolakurgilõik peale ja edasi! Võtsin rahulikult kellegi (kelle numbrit ei mäleta kahjuks) temposse ja mõtlesin, et kulgen tema taga rahulikult lõpuni. Viimases TP-s sai veel võetud kiire imendumisega mingi energiajook, mille nimeks mina panin "speedburst". Sõitsin veel nende tempoga kuni lõpuni oli jäänud umbkaudu 3 kilomeetrit, siis ma avastasin, et nad on üsna väsinud ja lendasin neist tõusu peal mööda. Sõitsin lõpukilomeetrid veel täieg, nii kus jõudsin, sest jõudu oli. Ei saanud arugi kui juba oli 300 meetri lõpuni ja siis oli juba finiš käes.
Aeg 2 tundi, 50 minutit ja 34, 9 sajandikku, koht 282. Sellega võib jääda rahule, sest distants oli eelmisest maratonist pikem ja minu aeg ja koht olid paremad.

Kokkuvõttes arvan ma, et kõik lõpetajad olid õnnelikud pärast (kaasaarvatud ma ise), kuigi osad inimesid olid üsna kurjad kohaliku toitluistuse peale, mis seisnes talongisüsteemil ja oleme ausad- süüa oli ikka natuke vähe ka. Maratoni pidamiseks olid pea ideaalsed ilmaolud, ja sellest tuleb ilmselt ka kiire aeg. Loodame samasugust ilma ka järgmiseks maratoniks Alutagusel, aga seniks, hüva trenne ja vaadake, et siis laupäeval määrdega kapitaalselt alt ei lähe...

26. Viru Maraton

Koht ja aeg: Mõedaku spordibaas, 31. jaanuar 2010
Ilm: -5, lumesadu, kõva tuul ja tuisk
Rada: pehme, pudrune ja täis tuisanud

Eelmisel nädalal ei saanudki ettevalmistust teha(nädala algul oli külm ja neljapäeval viisin suusad määrimisse), ja külmaga ei tahtnud nagu ka väga välja suusatama minna, ei ole "aega haigeks jääda", sest kool ootab kohalkäimist ja põhitrenni (korvpall) kõrvalt jäi ka aega väheseks, kuid see selleks, kohale sai ikkagi mindud. Siiajuurde ütlen ka ära, et see maraton on minu suusatalve pikamaasõitudest 1/6, mis tähendab, et ma võtsin julguse võtta ette kogu EMT Estoloppetil osalemise.

Stardiapaika jõudsin ligikaudu kell 10, mis eeldas kiiret tegutsemist, kuna parkla oli üsna kaugel stardipaigast. Niisiis, kõndisin pika sammuga spordibaasi, kus vahetasin ära riided ja seejärel lasin vanematel ära tuua oma stardinumbri(milleks oli 477). Soendusringilt tulles sain ka stardiaja osas targemaks, st. start oli edasi lükatud pool tundi. Tegin veel kerge soenduse suuskadel ja siis juba stardikoridori. Kahjuks polnud seal kohta kus korralikult jalad ära venitada, mis oli ka ilmselt üks mitmest krampide põhjusest.

Stardipaugu kõlades ei saanud ligikaudu 2-3 km-i üldse korralikult tõuget teha, kui tahtsid tõusu peal kellegist mööduda, pidi seda tegema klassikalises tehnikas ja väga kitsa paaristõukega (muud moodi ei mahtunud), aga kui korra juba liikuma sai, oli täitsa normaalne jälle liuelda raja peal. Võtsin endale "jäneseks" inimese, kelle stardinumber oli 263 (nime ei oska kahjuks avaldada, aga tänud talle normaalse tempo eest). Esimesse TP-sse jõudes polnud nagu häda midagi, niisiis sai võetud ainult spordijooki- kiirelt sisse ja edasi. Seesamune "härra 263" oli tegutsenud minust TP-s veel nobedamalt ja oli eest kadunud. Mul õnnestus ta siiski kinni püüda, teises TP-s ma tundsin nagu jõudu oleks ja tegutsesin samamoodi nagu esimeses: jook ja tuld. Niiviisi sain eest ära mister 263-st, aga tegin ikkagi valesti, sest esimese ringi lõpputõusudel tundsin juba vaikselt väsimusmärke, ka kõht hakkas vaikselt tühjaks saama, see väljendus selles, et tõusud muutusid kole raskeks. Kolmandas TP-s sai ka pisut söödud, kuid peale seda probleemid alles algasid(varajasem soola ja muude ainete puudus hakkas tunda andma). TP-st minema kihutades olid väsimusmärgid juba võimust võtmas, kuidagi sain end veetud ära neljandasse teeninduspunkti, kus sa võetud juba korralikum ports rosinaid, soolaleib ja jooke lausa 3 tükki. Mõned kilomeetrid peale eelmainitud TP-d hakkasid hakkasid peale kõige hullemad ajad: mõned kilomeetrid peale 4-ndat söömispunkti hakkas paremasse jalga julgelt trügima kramp, mis läks iga jala mahapanekuga aina hullemaks, jäin seisma ja venitasin, sõin ära igaks-juhuks ka ühe energiabatooni. Edasi sõita oli ka väga raske, tekkis surnud punkt, kus käis mõttest läbi isegi rajalt mahatulek, aga selle plaani matsin kiirelt lume alla ära. Sipelnud ennast viimasesse TP-sse, mõtlesin, et nüüd pole palju jäänud ja see maa on lihtsalt vaja läbi kulgeda, söödud-joodud, läksin püstitatud eesmärki püüdma, sõin raja peal ära veel teisegi batoonikese ja jõin ära selle Maxim'i spordi-energiajoogi. Liueldes raskustes lõputõusude poole, sain ma aru, et nendest mägedest enam üles ei libise, nii siis saigi sealt lihtsalt üles tammutud. Ühe laskumise peal, kus oli mingisugune sodi ka veel maas kukkusin ilma, et oleks üritanudki püsti jääda (Muideks, sealsamas kukkus ka Priit Pullerits-tuntud kolumnist). Senikaua kui ma seal lamasin, möödus must vahepeal ka number 263. Püsti saamine oli muutunud väga vaevaliseks, saadud püsti, läksin jahtima viimast suuremat tõusu, millest kuidagi üles astusin. Suusastaadionilt läbi käidud, paun tehtud, jäi sõita vaid kilomeeter, mõtlesin, et pressin kuidagi selle läbi ja asi korras, aga 700 meetrit enne lõppu, keset tõusu ründas mind jällegi kramp, nii siis ma venitasin jälle ja sammusin üles tõusust, mis jäi selle raja viimaseks. Libisesin suusastaadionile ja andsin lõpusirgel veel viimast endast ja lõpetasin maratoni rampväsinuna.

Kokkuvõtteks siis nii palju, et maraton läks mulle minu enda lolluse tõttu väga raskeks, rada oli pehme, eriti tõusudel, aga ega see pole rajameistri süü, et tuiskab, kohaks sain ma 357 (mis polegi nii halb vaadates krampe ja väheseid treeningtunde ja -kilomeetreid). Nüüdseks olen õnnelik, et osalesin ja rajalt maha ei tulnud, täntis on ikkagi ju osavõtt. Ma loodan, et ma järgmisel nädalavahetusel sama lolli viga ei tee.

Aga okei, ma nüüd siis lõpetan. Kõiki maratonihunte näeme siis Tamsalus järgime nädalavahetus.

Mõnusat treeningnädalat!!!